Tuesday, September 7, 2010

Rafting

Kala vedeles lihtsalt igal pool, Päris võigas iseenesest aga looduslik valik. Nimelt kes ei tea siis kalad peale marja poetamist jätavad oma elu ka sinna. Looduslikud kontrastid Nii me siis toitusime Misha tuli kaema kes tema kala püüab Kapten Oleg eputab Tarvi püütud lõhega

Pilt nagu kalatarvete müügi kataloogist
Mõni mees püüab kala paljaste kätega!

Viimased näpunäited karu kallaletungi korral, mõlaga tuleb anda ikka serviti, SERVITI!!!

No küll on raske meie elu, hommikune vannitamine









Mõmm-mõmm! Seda kohta sa kaardipealt ei leia
Meie tubli 66 kes tõi meid siia pärapõrgusse. Olgu öeldud et see kant oli paksult Boggeri jälgi täis ehk siis täielik offroad paradiis ja ütleme nii, et ainult spetsiaalmaasturitele.
Vanapagana katlajuuresMidagi nii võimsaid vaateid ei ole mina oma lühikeses elu jooksul veel kogenud.
Müstilised vaated Ligi 5 km ja 500m tõusu hiljem juba auravate geisrite juures
Kand ja varvas, kand ja varvas, teel Vulkaan Mutnovski Ei olegi päris kindel kas see Kamchatka päris maa on või oleme hoopis kuupeale sattunud. Kui Te ainult teaksite kui raske elu meil on! Katsuge ise 45c termaalvee basseinis liguneda!!!

Petropavlovsk-Kamchatskii

Kena bensujaama vaade!












Vladik

No mis me siin ikka teinud oleme. Ärkamine suhtkoht vara vanast harjumusest. Hommikusöök, kerge võimlemine ja venitused, siiis linnapeale jalutama kuna ilm on soe aga pilves. Ühesõnaga oleme siin perset laiaks istunud viimased päevad. Marion ja Erkki tegelevad kauba koju saatmisega mida kogu aeg edasi lükatakse ilmselgetel põhjustel. Õhtuti joome mõne tassi teed ja arutame akadeemilisi teemasid akadeemilise seltskonnaga.


Üldiselt on nüüd nii, et homme läheb lennuk edasi Kamchatkale ja meis jäävad maha Marion ja Erki kuna tolliformaalsused on siinmail ikka nii keerulised, et niisama kaupa teele ei saa. Loomulikult leiti üles ka apsakas ühe tsikli sissetollimisel kus oli väljatollimise kuupäev vale ja sellega hakati ka leidma võmalusi asjade kulgude edasi lükkamiseks. Ülejäänud aga lennukipeale ja minema lootes veel viimasele õlekõrrele Kamchatkale, et näha seda unistatud loodusest, karudest ja kaladest.

Friday, August 27, 2010

Vadivastok

Kohustuslik fotosessioon linnapiiril ja edasi hotelli otsima. Leidsime enam-vähem hotelli, saime sisse kolida kui selgus, et meie ei tohigi sellest hotellis ööbida kuna meil ei ole tehtud vajalike sissekirjutusi mida Venemaal olles nõutakse. Kuna tegu siseministeeriumi halduses oleva hotelliga siis ei ole võimalik et sellised spioonid nagu meie saame seal ennast hästi tunda. Nagu kõik juba teavad siis Venemaal pole kombeks kasumit teenida vaid seadusi täita. Ühesõnaga hommikuks oli selge et teiseks ööks meid sinna ei jäeta. Õnneks leidsime suht kerge vaevaga järgmise hotell/kombinaadi kus olid veel renoveerimata toad saadaval. Ma isegi ei taha kirjutada nendest tubadest. Järgmisel hommikul läksin reseptsiooni küsima kas tõesti paremaid tubasid ei ole siis öeldi, et loomilikult on - lihtsalt 800 RUR kallimad ehk 2700RUR duubel tuba. Eelmine päev ei pakutud midagi. AAAAaAh tahaks karjuda.
Uudistest selguski, et Putin käib meie jälgedes. Käis Kamchatkal karusid vaatamas, siis Habarovskis sealt võttis Lada Galina ja põrutas Chitasse et veenduda oma silmaga kuidas TranSiberia maantee M58 ehitus edeneb. Ja edeneb päris kenasti kuna viimased 3000km tulid keskmiselt 130km/h kiirusega. Maantee on kohati nii hea et tundub uskumatuna. Ise olime valmis vintsima 2 nädalat järjest aga tulime sisuliselt mõne päevaga ära. Selleks ka see varajane jõudmine Vladikusse.

Vladikus muidu paar pragulka tänavat kus siis erinevatest pasapoodidest kuni kohvikute ja restoranideni välja. Muuseas siis linnas oleme ka saanud siiani paremad maitse elamused Venemaal selle reisi jooksul. Esimesel õhtul käisime jahtklubis söömas. Tõidud sellised peenema touchiga tehtud. Hinnad ka loomulikult kallimad. Liha ja kana valik maas taevani kala aga 3 sorti. Proovisin mina paltust seedrimänni seemnetega. Salat kõrval (2 tomati viilu, 2 kurgi viilu 2 tk kala). Kala väga hõrk, värske ja väga maitsev. Kõrvale oli pandud mingisugune kaste – punane. Mõtlesin ise, et oi kui põnev! Ketshup!!! Ma ei saa siiani aru miks see seal oli. Ma isegi palusin ettekandjat küsida kokalt tema arvamust selle kohta kuid ta ilmselt ei viitsinud sellega tegeleda. Vot selline üllatuste maa. Kuna Vladik ikkagi mereäärne linn siis õhtuti toimub mere ääres loomulikult ka “narodnõie guljanie”. Õhtuks siis mukitakse ennast üles, jalutatkse, juuakse mõni õlu (enamus naised joovad tänaval pudelist õlut) ja ilmselt minnakse koju tagasi. Linnas on ka mõned diskoteegid, väga populaarne on ikkagi elava muusikaga kohad. Müstiline on see, et kohalikud laulavad kõiki laule peast kaasa mis iganes repertuaarist ja sealjuures hästi. Jalutasime ka sadamas kus mingite õppuste raames ilmselt kohal Prantsusmaa, Ameerika ja krt teab veel mis maa ristlejad. Samuti teeääres kuivale tõstetud allveelaev kuhu siis muuseum tehtud. Teatavasti oli ju see kant vene allveelaevade baasina - Nahodka.
Meil on siin linnas kokku 4 päeva puhkust teha mida iganes aga tegelikult tahaks VOODIS magada, käia dushi all ja magada puhaste linade vahel. Eks seda väsimust magab veel mitu nädalat välja.

Jaapani meri

Õhtuks jõudsimegi kaua oodatud Jaapani mere äärde. Võimalikes telkimis kohtades rahavast nagu murdu aga motoristid siiski suutsid meile väga luks koha leida. Kuna kell alles vähene siis plaan kindlasti kala püüda ja ujuda kuna vesi täiesti talutavalt soe. Tarvi oli soetanud ka väikese abinõu kuidas suuremad purakad kätte saada. Loopis lanti, lasi võrku aga ainukesed olendid kelle ta kätte sai olid krabid. Need olid võrgu muidugi nii sõlme keeranud, et Tarvi ainult vandus tulist kurja. Lisaks samal ajal kui Tarvi krabid meile eputamiseks jättis siis Marion ütles, et merest püütud loomi ei tohi kiusata ja viis need merre tagasi!!! Arva ära kelle õhtu vardasse paneme! Teepeale lahtise klaasiga sõitnud Mait sai oma vitsad kätte. Nimelt tuli üks mumm talle tuppa ja pani sellise kähvaka et silm kinni. Üldiselt oli näha, et kõik osalejad on reisust väsinud. Ei viitsinud enam keegi peenikest nalja visata ega ka lemmikjooki valada. Igaüks kooserdas omaette nurgas kas siis lugedes vms. Õhtuks pakuti shashlõkki koos grillitud baklazhaani ja riisi paprika seguga.
Hommikul olid jube mehed rõõmsamad v.a. Mait kelle silm oli sootuks kinni paistetanud.. Kõik teadsid, et viimased 400km veel jäänud lõpuni. Kuna endal ka hakkab pinge üle minema siis kõrval loksudes vajub silm üha rohkem ja rohkem kinni kuna totaalne üleväsimus annab nüüd ikka väga kõvasti tunda. Tee mida mööda sõitsime Vladiku poole oli aga super ilus. Hästi mägine, sile kruus (enamjaolt) kurviline ja hästi roheline. Tõusud olid ikka päris korralikud, mitte nagu meie oleme L-eestis harjunud. Tõeline motoristi unistus võiks öelda. Kuna siin on kliima hästi niiske siis ilmselt ka osaliselt sellepärast ei tolma kruusateed väga hullult.

Thursday, August 26, 2010

Kohal, väsinuna kuid õnnelikena!!!

Jaapanimere krabide hirm Joel peab hommikust jutlust Kõverad puud


Mait sai sõiduajal mesilase käest korraliku kähvaka KTM @ Sea of Japan




Motoristi elamine @ sea of Japan


Tsiklimeeste värk noh...!








How big is the biggest head in the world???



Motoristid on viimase 13 000km oma tsiklitega nii kokku kasvanud, et on hakanud neile hellitusnimesid panema ja näomaalinguid tegema.

Dr.Vahuri ja Andrese toanaaber haiglas Andrese säärejooks Trass ise selline aga monument selline